Vihmausside kaevetööde tulemuseks on mullastiku õhustatus ning drenaaž. Läbides vihmausside soolestiku, vabanevad taimejääkidest mulda lisaks ka toitained. Põllumehed saavad vihmausside elule kaasa aidata suures koguses orgaanilise aine lisamisega mulda ning mullaolustikku häirivat maaharimist vähesemal määral kasutades.
Tavapärase põllumajandusliku maa mullapinnas võib vihmausse ühe hektari kohta olla vahemikus 100 000 kuni 1 miljon, kogukaaluga 100-1000 kg. Oma "tööd" tehes mängivad nad mullastikus väga olulist rolli.
Oma elutegevusega avavad nad uusi kanaleid õhu ja vee liikumiseks aluskihti ning suurendavad sellega liigse vee äravoolu mullast ning õhutavad mullastikku.
Lisaks õhutamisele ning drenaaži loomisele mõjutavad vihmaussid mullastiku füüsikalisi omadusi. Käikude loomisega suureneb mullapooride arv ning väheneb kuiva mulla mahumass. Omanäolise maaharimistööga suurendavad vihmaussid seega tunduvalt makropooride (läbimõõduga > 0,5 mm) arvu ning loovad mulda tühimike ja kanalite võrgustiku. Sellise kanalite süsteemi pikkuseks ühel hektaril pinnasel võib olla kuni 4000-5000 km ning kanalid ise võivad ulatuda kuni 2-3 meetri sügavusele. Vihmausside loodud uuristused toimivad juurtele "kiirteena". Mõne aastaga liigutavad vihmaussid ühel hektaril pinnasel väljaheidetena mullapinnale kümnetes tonnides mulda.
Tänu vihmaussidele on parem ka mulla bioloogia, kuna nad stimuleerivad mikroorganismide arengut ning aitavad kaasa seente ja bakterite levikule mullaprofiilis. See mõjutab lõppkokkuvõttes mulla keemilist koostist, praktiliselt kõikide toitainete kättesaadavus mullast paraneb, kui orgaaniline materjal läbib vihmausside seedekulgla. Näiteks nitraadi konstentratsioon vihmaussi väljaheites on 8 korda suurem kui ümberkaudses pinnases. Vihmausside väljaheide toimib ka liimina mullaosakeste vahel, mis omakorda parandab mullaosakeste stabiilsust ja mulla struktuuri.
Vihmaussid on paljude kaasaegsete põllumajandusvõtete, näiteks taimekaitsevahendite ning mullatihese osas tundlikud. Mullaharimine on siin hell teema, kuna see hävitab vihmausside loodud kanaleid ning häirib nende elu mullas. Eriti on see nii septembris ja oktoobris, mil vihmaussid paljunevad. Mullaharimismeetodeid saab vihmaussidele põhjustatava kahju järgi järjestada järgmiselt: otsekülv < piikultiveerimine < kõrrekoorimine < künd < freesimine.
Künni mõju vihmaussidele on palju arutatud teema. Ühe uuringu kohaselt toob kündmine 10% vihmaussidest mullapinnale. Olles maapinnal, süüakse umbes 1/3 neist lindude poolt ning 2/3-l õnnestub tagasi mulda põgeneda.
Et vihmausside arengut ja paljunemist toetada, on oluline neid regulaarselt toiduga varustada. Parim viis selleks on lisada külvikorda ristikut. Iga samm, mis suurendab orgaanilise aine kogust mullas, on positiivne ka vihmausside populatsioonile. "Roheline" väetamine ning vahekultuurid on vihmaussidele seega suurepäraseks toiduallikaks.
Asendades talivilja vaid paariks aastaks ristiku ning heintaimedega kaetud aktiivse kesaga suureneb vihmausside arvukus järgmise kultuuri külvamise ajaks 100%. Seega on vihmaussid head mullaviljakuse näitajad. Kus vihmaussid toimetavad edukalt, arenevad ka taimed hästi.
Aluspinnas = mullaprofiili osa, mis järgneb mulla pindmisele kihile ning pole enamasti tavalisest mullaharimisest mõjutatud, kuid mida vahel sügavukobestusega mõjutatakse. Küntud mullastikus on pindmise kihi ning aluspinnase piir kultivaatorist ning ratastest põhjustatud künnitihesena sageli selgelt näha.
Poorid = mulla poorid on tühimikud, kanalid ja lõhed mullas, mis olenevalt mullastiku tegelikust veesisaldusest on täidetud kas õhu või veega.
Kuivlasuvustihedus = nimetatakse ka mahukaaluks, näitab pinnase kaalu ning mahu vahelist seost kuivatamisel kuumusel 105 °C, õhuvahed juurde arvestatuna.
Vihmausside väljaheited = soolestikust pärinevad jäätmed/väljaheited, mis vihmausside puhul on enamasti nähtavad pätsikesed nende uuristatud mullakanalites.
Nitraat = osa taimedele vajaminevast lämmastikust on vaja saada kätte nitraatidena NO3-, sellisel kujul on lämmastik mullas ja mineraalväetistes. Mullas muundavad spetsiaalsed bakterid ammooniumi (NH4+) nitraatideks (NO2-) - seda protsessi nimetatakse nitrifikatsiooniks.
