Väderstad`i lugu sai alguse 1962. aastal Rune ja Siw Stark`i 30-hektarilises põllumajandustalus Väderstadi lähedal Herrgården`is. Noores peres kasvas neli last, kes kõik hiljem pereäris kaasa hakkasid lööma.
Sarnaselt ümberkaudsetele talunikele kasutas Rune Stark mulla harimiseks jäika piiäket. Need olid senimaania alati puidust valmistatud ning ilmselgelt piiratud kasutusajaga.
Rune Stark tüdines uute puidust piide valmistamisest iga hooaja alguses ning mõtiskles öösiti terasest piide loomise võimaluste üle. Ta ei rääkinud oma visioonist enne, kui oli selle ära katsetanud. Toetudes oma paljude aastate kogemustele põlluharimises projekteeris ja ehitas ta uue jäiga piiäkke.
Esimene töökoda ja piiäke perekonna farmis Herrgården`is. Esimesel viiel aastal ehk aastatel 1962-1967 laiendati tegevust ning tootmine täitis kogu hoone.
Vanim poeg Crister Stark katsetab esimest jäika piiäket, olles ise sel ajal 11-aastane.
Üleminek terasele tõi kaasa olulise masinate kvaliteedi paranemise ning oli oluline samm tänapäevase põllumajanduse poole. Rune Stark`le meeldis teha asju, mis kestsid kaua ning kaastöötajate seas kasutas ta sageli väljendit "loodud kestma". Rune Starki suund kõrge kvaliteedi loomisele ja eesmärgile olla uuet masinate tegemisel võimalikult kliendikeskne iseloomustavad ettevõtet ka tänasel päeval.
Järgmiseks tekkis plaan muuta jäik piiäkke paremaks ja lahendada samas ka masina transportimise probleem. Tekkis idee kokkuklapitatavast äkkest. Tol ajal olid traktorid üha sagedamini varustatud hüdraulilise väljavooluga, mida sai kasutada ka äkke kokkuklapitamiseks sõidu ajal.
Ehitati prototüüp ning testsõitjaks palgati tööriistadega karmilt ümber käiv naaber. Uus masin sai suure tähelepanu osaliseks ning jättis ümberkaudsetele põllumeestele kustumatu mulje.
See foto tehti 1966. aastal. Kogu tööjõud (1966) on kogunenud ettevõtte esimese, Väderstad`i ratasäkkeks nimetatud, külgsuunas liikuva äkke ümber. Vasakult: Rune Stark, Sigurd Karlsson, Roger Karlsson ja Hans Rosander.
Piirkonna teised põllumehed märkasid peagi Stark`i loodud masina uudset ehitust ning seda, kui hästi see töötas. See viis tellimuste ja esimese tootesarjani. "Rune Stark`i Mekaniska töökojast" sai peagi äri ning loodi alustala tänasele Väderstad-Verken AB-le.
1968. aastal tuli Rune Stark välja oma esimese kultivaatoriga - kõiki seniseid standardeid arvestades sai sellest tõeline sensatsioon. Järgnevatel aastatel hakkasid põllumehed Väderstad`i külastama.
Siw Stark valmistas külalistele lõuna ning paljud põllumehed tellisid endale kultivaatori. 1968-69 talvel juhtus huvitav seik. Peale väga tugevat lumesadu jäi üks taksojuht Vädesrtad`i külastades lumehangedes hätta. Justkui filmis lehvitas ta õuel telegrammi ning Rune Stark läks välja temaga kohtuma. Kuna Stark`de telefoniliin oli pidevalt hõivatud, saatis Pehr Högfeldt Mälardalen`s Lantmän`st talle telegrammi sooviga tellida kevadeks paar kultivaatorit.
Sel talve toodeti kokku 40 kultivaatorit.
Rune Stark aastal 1967 oma uues, kuid mitte luksuslikus kontoris.
Tegelikult polnud Siw Stark`il esialgu Rune`i jäikadesse piiäketesse suurt usku. Ometi sai ta ettevõttega väga seotuks, seda vaatamata algusaastate kehvale majanduslikule olukorrale ning tõsiasjale, et koos väikeste laste kasvatamisega tegi ta sisuliselt topeltkoormusega tööd.
“Ma nägin Egge kultivaatorit, mis meie oma kõrval seistes oli punane ja särav. Meie igavat rohelist värvi kultivaator tundus selle kõrval tühine. Rune leidis, et värvimine on asjatu raha raiskamine ning ei kuulanud mind selles osas kunagi. Pealegi polnud muudatuste tegemiseks tollal piisavalt raha", räägib Siw Stark.
Siw Stark jälgis palju aastaid maksete laekumist ning mõnda aega ka arvete tegemist. Pildid koos "assistent" Pyret`ga.
“Mina asusin tarneid tavalisse kalendrisse üles märkima. Rune`le maksti enamasti sularahas ja see oli uskumatult hea tunne, kuida meie majanduslik olukord järjest paranes. Kõik see muudkui kasvas ja kasvas ning nõudis meilt üha enam ja enam. Mõelge, mul oli sel ajal kolm last," jutustab Siw.
Algusaegadel sai Rune Stark kurikuulsaks, kuna teda polnud peaaegu kunagi kodus ning telefoni teel oli ta samuti kättesaamatu. Tema aeg kulus järjest populaarsemaks muutuvate masinate tootmisele ja tarnimisele. Telefonikõnedele vastas enamasti Siw ning vahel oli seda kõike tema jaoks liiga palju. Ükskord, kui helistas suure Kesk-Rootsi masinafirma esindaja, vastas ta, ise tarneprobleemide pärast muretsedes ja peaaegu pisarates :"Te peate mõistma, et me ei suuda teha äkkeid kogu Rootsile!"
