Olles kaetud kaitsva taimkattega, ei puutu mullastik otseselt vee ja tuule mõjuga kokku. Kuid haritud ning katmata mullale on erosioonil väga suur mõju.
Vee-erosioon
Mäenõlvadel ja kallakutel on veerosiooni mõju väga suu, kuna taimkatteta või koristusjääkideta muld on paljas ning vihm peksab mullaosakesi nõlvast alla. Vihma tõttu allapoole liigutatud saviosakesed on seotud fosforiga, mis seetõttu koguneb lohukohtadesse või kaob kuivendussüsteemide kaudu põllult hoopiski.
Tuuleerosioon
Kuival ja katmata põllupinnal võivad tuule tõttu õhus lendavad liivaterad tärkavate taimede arengut takistada. Nagu fotolt näha, võib läga tuuleerosiooni vähendada, mulda siduda ning selle liikumist ära hoida.
Vesi uhub fosfori (P) minema
Tugev vihm ja intensiivne lume sulamine võib mulda põllupinnalt minema vedada. Taoliselt kantakse mullaosakesed, taimede toitained ja orgaaniline aine jõgedesse, järvedesse ja meredesse. Kõige enam saavad kannatada künklikud põllud.
Mida suurem on põllupinna kallak, seda suurem erosioon, sest vee liikumiskiirus on seda suurem. Veevoolu kiiruse kahekordistumine annab tulemuseks neli korda suurema erosioonitoime mullale. Vee-erosioon võib järsult suurendada fosfori kadu põllult, sest suur osa fosforist mullas on saviosakestega seotud.
Lendab tuulde
Tuul võib liivaterasuurusi mullaosakesi paljal ja kuival põllupinnal liigutada. Osakesed läbimõõduga > 1 mm põrkuvad mööda mullapinda, samas < 0,1 mm osake lendleb juba tuule käes. Lössil kujunenud mullad on moodustunud tuule toime tulemusena.
Tuuleerosiooni saab vähendada kaitsehekkide istutamisega, sõnniku laotamisega maapinnale ja kasvatades maapinda kaitsvaid kultuure. Preeriapiirkondades, nt USA-s ja Kanadas, on tuuleerosioonil väga tõsine mõju.
Minimeeritud mullaharimine aitab
Lagedates või järskude nõlvadega piirkondades on soovitav praktiseerida vee- ja tuuleerosiooni takistamiseks erinevaid minimeeritud mullaharimise viise. Pindmisem mullaharimine tähendab, et orgaaniline materjal koguneb mulla pealmisse kihti, mis suurendab mullaosakeste stabiilsust ja muudab pinnase tuulte survele ning vihmapiiskade mõjule vastupidavamaks.
Kui künklikku põldu küntakse, on erosiooni vähendamiseks otstarbekas kasutada kontuurkünni meetodit. See tagab, et vesi imbub otse pinnasesse, mitte ei liigu nõlvadest mööda künnivaalusid alla.
Taimkate kaitseb
Koristusjäägid, mis jäävad põllupinnale, on teine põhjus, miks minimeeritud mullaharimine kaitseb erosiooni vastu. Üldiselt aeglustavad nii taimkate kui ka koristusjäägid tõhusalt vee ja tuule liikumist mullapinnal. Ühe näitena kaitseb kasvav taimestik või taimejäänused mullapinda juba puhtalt füüsikaliselt vihmapiiskade eest.
Meie kõige tavalisematest põllukultuuridest annab kõige parema kaitse püsirohumaa, teravili samas pakub mõõdukat kaitset. Hulk kultuure, näiteks suhkrupeet ja mais, jätavad osa mullapinnast avatuks ja kaitsevad seega kõige nõrgemini. Halvim lahendus erosiooni suhtes on haritud kesa, kus ei kasva mitte midagi ja kus pole ka taimejäänuseid mullapinnale jäetud
Sõnastik:
Lössmuld = poorne, tuule toimel moodustunud muld, mille osakeste suurus jääb enamasti muda vahemikku (vt "osakeste suuruste klasifitseerimine" peatükist millest koosneb muld). Lössmuldasid leidub Ida-Euroopas ja Ukrainas ning need võivad ulatuda kuni 100 m sügavusele pinnasesse.
Kontuurkünd = tähendab põllupinna kündmist mööda kõrgusjooni.