Eeldused heaks külvipinnaks

Külvipinna ülesanne on tagada idanevale seemnele tingimused kiireks ja ühtlaseks tärkamiseks. Need tingimused on vesi, õhk, soojus ning haigustevaba keskkond.

Korralik külvipinnas on kõrge saagi aluseks. Nagu lasteaias panevad kasvatajad aluse lapse algharidusele, võimaldab külvipinnas taimedele kiire ja ühtlase tärkamise.

Know How channel
Ideaalne külvipinnas

Hea külvipinna kõige olulsemad omadused on:

  1. imab tugeva vihma korral vett, mis väldib erosiooni ja koorikute teket
  2. takistab aurustumist
  3. võimaldab idanevatele teradele kapillaarvee juurdepääsu
  4. on toitainete, vee ja hapniku reserv, toetab juurte arengut

Ideaalne külvipind peaks välja nägema sarnane ülaloleva pildiga, algades ülemises kihis tükilise struktuuri ning orgaanilise ainega, mis takistavad kooriku teket ning jätkub peenemate tükikestega, mis takistavad liigset aurustumist ning loovad hea kontakti seemnete ja mulla vahel. Vesi transporditakse idaneva seemneni kapillaarveena, selle eelduseks on korralik seemne ja mulla vaheline kontakt. Nii kergetel muldadel kui ka rasketel savistel muldadel on kapillaarvee transport kehv ning seetõttu on nendel muldadel eriti oluline kasutada ära mulla oma niiskust.

Neli põhilist vajadust

Külvipinnad erinevad üksteisest mitmel erineval moel, kuid selleks, et täita oma põhilisi funktsioone, peab mistahes külvipind omama häid omadusi järgnevate parameetrite suhtes:

  • vesi
  • õhk
  • soojus
  • haigustevaba keskkond

Niiskus seemne ümber

Teraviljade puhul algab idanemine hetkest, mil seeme saab omastada vett. Paisunud terad idanevad, kui vee sisaldus teras tõuseb vahemikku 13-14% kuni 45-60%. Et tagada korralik juurdepääs veele ning hea tärkamine, peaks tera ümber olema vähemalt 6% taimele omastatavat vett. Vee omastamisel on aga oluline seemne ning mulla omavaheline hea kontakt, sest seeme võtab vajamineva vee enda ümber olevast mullast. See omakorda tähendab, et mullaosakesed seemne ümber ei tohi olla liiga suured. Hea rusikareegel on, et vähemalt 50% mullaosakestest seemne ümber peavad olema väiksema läbimõõduga kui 5 mm. See tagab tärkamise isegi siis, kui peale külvi ei saja vihma.

Õige külvisügavus iga kultuuri jaoks

Know How channel
Külvisügavus on kompromiss kahe erineva valiku vahel: ühelt poolt tuleb leida piisav sügavus kuivamise vältimiseks, teiselt poolt aga piisavalt pinnapealne kiht, et taimedel oleks võimalik tärgata ning taimestik oleks tihe.

Vee omastatavuse seisukohast on väga oluline ka külvi sügavus. Õige külvisügavus on kompromiss kahe olulise näitaja vahel: piisav sügavus, mis tagab seemnetele piisava vee idanemiseks ning samas õige lähedus mullapinnale, et oleks võimalik kiire tärkamine (vt ülevalolevat joonist).

Know How channel
Rusikareegel on, et külvisügavus peab olema ca/maksimaalselt 10-kordne seemne läbimõõt. Näiteks, raps on seemne läbimõõduga 1,5-2,0 mm ja seega on optimaalseks külvisügavuseks  umbes 15-20 mm. Need arvud on siiski suunavaks näitajaks - kunagi ei tohi unustada kompromissi veega varustatuseks ning seeme tuleb seetõttu panna alati piisavalt niiskesse mullakihti.

Üldine reegel on, et külvisügavus peaks olema 10-kordne seemne läbimõõt (nagu on näha ka joonisel). Selle põhimõtte järgi tuleb oad ning herned külvata sügavamale ja niiskemasse pinnasekihti. Raps seevastu peab olema pindmises kihis, kus piisavat niiskust on aga vahel raske tagada. Siiski ei tohiks seeme mitte kunagi olla asetatud liiga pindmisse kohti, kus veevaru pole piisav. Alati tuleb valida külvisügavus, kus niiskustase on seemnetele piisav.

Õhk kobestatud mullas

Taimed salvestavad oma seemnetesse, viljadesse ning teradesse toitainete varusid kas tärklise, õli või valkude kujul. Nendest varudest peab jätkuma hetkeni, mis tärganud taime rohelised osad on fotosünteesi abil võimelised kogu taime energiaga varustada. Kui seeme omastab vett, vallandab see ensümaatlise protsessi, mis lagundab rakuhingamise ajal toitainete varu. Ainevahetusprotsess vajab hapnikku, mille seeme saab selle ümber olevast mullast. Seetõttu on oluline, et mulla ja seemne vaheline kontakt poleks jällegi liiga tihe ning oleks võimalik hapniku juurdepääs. Oluline on ka eralduva süsinikdioksiidi transport seemnest eemale. Kui muld peale külvi tugevate vihmade tõttu vettib, võib see põhjustada mullas hapniku puudust ning hiljem probleeme taimede idanemisel.

Soojus kiirendab tärkamist

Kevadel soojendavad mulda peamiselt päikesekiired, kaudselt ka vihm ja õhuvoolud. Külvipinna temperatuuril on taimede idanemisele ja tärkamisele väga suur mõju. Nisu, oder ja kaer idanevad 3-5°C juures, kuid kiireks tärkamiseks on eelistatav temperatuur 20°C. Mulla temperatuuri tingib selle soojusmahtuvuse, soojusjuhtivuse ning aurustumise koosmõju. Kuiv, poorne pinnas soojeneb kergemini kui niiske või vettinud muld. Mida kõrgem on mulla veesisaldus, seda aeglasemalt mulla temperatuur kevadel tõuseb.

Vähenda haigusi viljavaheldusega

Selleks, et tagada haigustevaba külvipind, tuleb praktiseerida mitmekesist viljavaheldust. Ideaalne on, kui ühe- ja kaheidulehelised taimed külvikordades vahelduvad. Teine rusikareegel on tagada enne uut külvi eelmise saagi koristusjääkide korralik lagunemine. See takistab haiguste levikut ning tagab samas, et koristusjäägid ei takista uute taimede tärkamist.

Sõnastik:

Hingamine = rakuhingamine on protsess, mille käigus toitaine energia saamiseks lõhustatakse - seemnete puhul lõhustatakse tärklist, valku või õli andmaks seemnele energiat idanemiseks.

Ensümaatiline protsess = ensüümid on valgud, mis kontrollivad rakkude keemilisi reaktsioone, nende aktiivsust kas suurendades või vähendades.

Süsinikdioksiid = taimejuurte hingamisel tekkiv gaasiline jääkprodukt (CO2), mida taimed kasutavad läbi fotosünteesi ka suhkrute moodustamiseks, millest omakorda moodustuvad taimerakkude seinad.

Soojusmahtuvus = energia/soojuse (kJ) hulk, mis kulub 1 kg materjali temperatuuri tõstmiseks 1 °C võrra.

Soojusjuhtivus = materjali võime juhtida soojusenergiat.

Üheidulehelised taimed = taimed, mille seemnesse moodustub ainult üks iduleht, nt heintaimed ja teraviljad.

Kaheidulehelised taimed = taimed, mille seemnesse moodustub kaks idulehte, nt õlikultuurid, oad, herned, lina, suhkrupeet jne.